laupäev, 29. september 2018

Laused, mida ei tohiks öelda naisele, kellel veel lapsi pole!



Me kõik ütleme vahel mõtlematud asju. Võimalik, et eksisteerib ka pühakuid, kes oma sõnadega ei riiva mitte kunagi mitte kedagi, kuid lubage selles siiski kahelda. Mul on palju sõbrannasid, kes pole jõudnud veel emaks saada ja nende käest kuulen sageli valusaid kommentaare, millega neid kostitatakse. Siin on viis asja, mida me ei tohiks ega peaks kunagi ütlema naistele, kes pole veel emad.

"Mis sul viga, sul ju perekonda pole!"

Üks minu sõbranna ütles, et ta kuuleb väga tihti lauset: „Mis sul viga, sul ju perekonda veel pole!” Ta ütles, et see lause teeb talle erakordselt palju haiget, sest meenutab igakord valusat lahkuminekut ja sellele eelnevat lapse kaotust. Ta ütleb, et kuuleb seda lauset väga erinevates situatsioonides. Kui ta viimati käis septembri alguses reisil ja pani Instagrami mõningaid reisipilte, siis kommenteeris tema kolleeg: „Sul on hea septembris reisida, lapsi veel pole.” Nagu ta ise rääkis oli tema „puhkuse” tegelik eesmärk sõita välismaal asuvasse kliinikusse, kus saada selgust, miks pole tal pärast esimese lapse kaotust enam emadusele jusktkui lootust. Kui iroonilisse konteksti asetub nüüd see hooletult öeldud lause: „Sul on hea septembris reisida, lapsi veel pole.” Võibolla tahaks ka tema olla septembris parema meelega Eestis ja saata oma kauaigatsetud lapse(d) hoopis kooli? 

Sa ei mõista mu muresid, sest sul pole veel lapsi”

See on omamoodi järg eelmisele loole, sest ka siin võime selle lausega vajutada inimese valusale kohale. Omast kogemusest võin öelda, et murede mõistmine ja nõu andmine ei tähenda absoluutselt seda, kas naine on ema või mitte. Kui ma kurdan vahel oma tütrega seotud muresid sõbrannadele, kellel veel lapsi pole, olen saanud nendelt väga nutikaid nõuandeid ja hoopis teistsugust vaadet oma murele. Mäletan, kuidas tütre koolikiusamise teemal oskas mulle vast kõige paremat nõu anda minu 27aastane sõbranna. Vanus ja perekonnaseis ei mängi minu kogemuse põhjal küll mitte mingit rolli. Kui inimest on õnnistatud empaatiavõime, harituse ja sooviga teist ja tema muresid päriselt kuulata, siis ei mängi erilist rolli kas ta on ema või mitte. 


Bioloogiline kell juba tiksub!”

Järgmine lause on klassika: „Noh, 30 läheneb... Bioloogiline kell on üks halastamatu tegelane!” Siinkohal leian, et ainus, kes on halastamatu tegelane, on see inimene, kes sääraste lausetega välja tuleb. Muide, mäletan ise, kuidas kord küsis mult keegi, kui vana ma olen ja kui vastasin, et 23aastane, kostis tuttav: „No jah... Bioloogiline kell tiksub juba!” Kui üdini aus olla, polnud ma laste peale toona veel mõelnudki, kuid tema muretses juba minu bioloogilise kella pärast. Aastatega on vist siiski maailm nii palju muutunud, et vaevalt leidub enam neid, kes 23aastasele hakkavad bioloogilisest kellast rääkima. Kuid minu 30nele ja 40nele lähendevad sõbrannad ütlevad, et kuulevad selliseid märkuseid pidevalt. Mu meelest tuleks sellised inimesed ilma pikema jututa Paldiski maantee vastuvõttu suunata.

Me otsime sulle lapse isa!”

Kord aias klaasi veini kõrvale istudes ütles mu hea tuttav, et peaks tegelikult just praegu olema oma sugulase pulmas, kuid jätab selle vahele. Ilm oli imeline ja sellise ilmaga tahaks paljud muinajutulises mõisas toimuvast pulmatrallist osa võtta, kuid temal oli oma lugu. Ta avaldas, et pärast mitut karile jooksnud kooselu hakkab just sugulaste pulmades kogu suguvõsa talle valjuhäälselt meest otsima. Ta nentis, et kolmanda veiniklaasi järel hakkavad peale küsimused: „Nooh... Kas järgmiseks saame sinu pulma?” ja "Ega selle emadusega ei maksa venitada" Vanatädi suuremal juubelil olla üks tegus daam avanud hoogsalt oma nutitelefoni ja näidanud Facebookis oma meessõpru ja kolleege, kes veel vabad või "õnnetus suhtes". Sõbranna oli täiesti jahmunud ja kostis lõpuks, et äkki suunaks nüüd fookuse juubilarile ja jätaks tema suhteseisu rahule. Tegus daam vastas aga: „Sa peaksid õnnelik olema, sest me otsime sulle praegu lapse isa!”

Lase endale laps teha!”

„Kui sul meest ikka veel pole, lase kellelegi vähemalt endale laps teha!” See on legendaarne lause, millega on tuhandeid naisi kostitatud. Head soovid on alati teretulnud, kuid ma pole kindel, kas see on tark soovitus.
Mu tuttav kurtis kord, et tema õde läheneb juba 40nele, kuid lapsi ikka veel pole. Tema olla muudkui soovitanud, et lasku laps kellegagi ära teha. Tuttav oli hädas, et tema õde on „liiga eetiline”, selle asemel, et mõne intelligentse mehega „asi ära teha”. „Kuhu ta nii oma eluga küll jõuab?” vangutas ta pead.

Enne, kui ma oma sõbrannade pihtimused Afääri kirja panin, tegin neile kõned ja küsisin, kas võin neid lugusid avaldada. Üks mu sõbranna lisas loo, kuidas talle helistab igal sünnipäeval üks tuttav, kes tuletab meelde, et nüüd on vaja titeteoga algust teha, sest tal on lapsi juba tervelt kolm, kuid mu sõbranna „skoor on ikka null mis null”. „Vahel saadab ta mulle lambist messengeri oma lastest pilte. Vahel saadab pilte, kuidas tal on lastega kodus parasjagu pidu. Me pole üldse nii lähedased, et mulle neid fotosid saata... Tead mis, vahel ma mõtlen, et võibolla teeb ta seda meelega? Võibolla ta teab, et see on mu nõrk koht?” mõtiskles mu sõbranna. Seda lugu kirjutades jäi tema mõtisklus mind kummitama. 

Kui osaleme kampaaniates #MeToo” ja räägime, kuidas naiste eest tuleb seista, siis ehk peaksime tegema ise algust? Ehk peaksime lõpetama need lõputud küsimused, kuna keegi emaks saab ja arutelu bioloogilise kella kiire tiksumise üle. Olen kindel, et meil kõigil on tegelikkuses oma eludega piisavalt tegemist ja jõuaksime palju rohkem korda saata, kui jätaksime oma sõbrannade, kolleegide, naabrite või suisa võõraste elud rahule. Mõne tolmurulli saaks ikka voodi alt ära pühkida, selle asemel, et haarata telefon ja soovitada endale laps teha. Milliste kommentaaride ja "soojade" soovitustega on sinu tuttavad või oled sa ise silmitsi seisnud?

FOTO: Charlein Gracia (Unsplach)
Share:

7 kommentaari

  1. Väga head tähelepanekud! Omast kogemusest võin veel öelda, et ei piisa ka sellest, kui juba üks laps on. Sest kohe peale esimese lapse sündi küsitakse, et millal siis teine tuleb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen täiesti nõus. Minule on paar korda öeldud, et tütrest ei piisa, peab olema täiskomplekt ehk kus on poeg? Üks naine jäi üsna vait, kui ütlesin, et eelistaksin ka teise lapsena tütart, sest olen lihtsalt see, kes elu aeg tüdrukutega paremini seltsinud.

      Kustuta
    2. Peale selle veel täiesti pööraselt hakatakse forseerima, et kindlasti peate teise lapse tegema. Lisaks pöörduvad nad ka juba lapse poole, et oi, kas sa tahaksid omale õde võib venda?? Sa peaksid sellest emme ja issiga rääkima!! Mu tütar on öelnud ühe väga geniaalse vastuse : jaa, ma tahaks vanemat õde!! Enamusel pole selle peale midagi öelda.

      Kustuta
    3. Laste mängu toomine: a`la kas Sa tahad õde või venda on eriti alatu võte. Oletame, et naine sai esimese lapse, kuid mingil põhjusel rohkem neid ei saa ja sii svõib laps hakata kodus nuiama, et kus mul see vend või õde nüüd on? Sama on ka majandusliku seisuga, tean inimesi, kes on öelnud ausalt, et nende limiit on üks laps, kellele soovitakse võimaldada parim. Mu enda tütre käes küsiti ka kord, et noh, kas tahad õde või venda ja ta vastas lakooniliselt: "Ei taha!" Õnneks sinna see teema jäi.

      Kustuta
  2. Ei piisa ka kolmest lapsest, et sellest küsimusest pääseda :D Olles alles oma kolmanda lapse saanud, ( reaalselt 4kuud tagasi) pean vastama küsimustele, et mis mõttes ma nüüd neljandat kohe järgi ei saa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, see on küll uskumatu. Ma isegi mõistan, et suures jutuhoos küsitakse, et kuna siis teise lapse järgi teete, kuid pärast kolmandat last (iga ema on minu silmis kangelane, olgu tal üks või viis last), võiks inimene enne sellist küsimust keelde hammustada ja siis mõelda, kas ikka tasub selliseid asju pärida...

      Kustuta
  3. Mu on meeles üks koosviibimine, kus oli eri põlvkondade inimesi, mõned lapseootel, enamus niisama peredega. Üksiku ja lastetuna jäin ühele vanaprouale hambusse. Minu lugu sarnaneb suuresti esimese looga siin postituses - esimese lapse kaotasin, mehe ka ja rohkem lapsi kunagi enam ei saa. See on piisavalt karm lugu, et enamasti uudishimutsejad ära hirmutada. See vanaproua tõdes aga jutu lõpetuseks, et küll on ikka hea, et mul on mõistust üksik olla, häid mehi on niigi vähe, minusugusega oleks ju puhta raisku lastud

    VastaKustuta

© afäär | All rights reserved.