esmaspäev, 19. september 2016

Parim viis, kuidas hoida oma kosmeetikat


Öeldakse, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja, kuid lugu sellest, kuidas ma õhtusöögile ühe värvimata silmaga läksin, väärib siiski meenutust. Läinud suvel olime abikaasaga kutsutud ühele uhkele galaõhtusöögile. Jõudsin töölt koju, käisin kiirelt duši all ja asusin end meikima.   

Ükskõik, kui väga ma ei tahaks, et mul oleks alati kasvõi paar tunnikest aega, et end enne üritust sättida ja peoks häälestuda, siis tavaliselt jääb ajast ikka puudu. Tol päeval olin iseäranis ajahädas ja kõik pidi käima helikiirusel. Sel ajal hoidsin oma meigiasju erinevates kosmeetikakottides ja nagu vahel kipub juhtuma ... ühel hetkel läks nii kiireks, et jõudsin meikida ära ühe silma ning seejärel viskasin pimesi ühe kosmeetikakottidest oma ridiküli. Autos avastasin, et olin võtnud kaasa neli-viis huulepulka, kuid kogu silmameigiarsenal jäi teise kosmeetikakotti. Autopeeglist vaatas mulle vastu üks perfektselt meigitud silm ja teine... Noh, teisel polnud isegi ripsmetušši mitte. Kogu olukorrast päästis mind vaid huumor, sest kokkuvõttes pole ühe meigitud silmaga õhtusöögile minek ju südameoperatsioon...



Pärast seda õhtut otsustasin, minu kodust kaovad põhjatud kosmeetikakotid, kust ma kiirga nagunii mitte midagi üles ei leia. Seega võtsin kasutusele imelihtsa süsteemi - kõik minu ilutooted on paigutatud tühjaks põlenud küünalde klaasidesse. Kes mäletab, siis läinud aasta veebruaris tuli Stellariumil koostöös Nurme Seebiga välja küünal Stellarium. Selleks ajaks olin oma tosin küünalt ära põletanud ja nüüd läksid klaasid taaskasutusse. Osad klaasid on mul vannitoa sahtlites, teised aga valgel kandikul magamistoa laial aknalaual.     

Nõnda on kõigil asjadel oma koht ja mis põhiline - nad on nähtaval. Huuleläiked ühes,  huulepulgad pikutavad teises ja ripsmetušid koos primeritega kolmandas klaasis. Ma ei jää enam hätta, kui otsin puudri- ja põseruužipintsleid või oma palavalt armastatud pliiatslauvärve. Samuti ripuvad klaasiäärel igapäevases kasutuses olevad kõrvarõngad. Vaata vaid neid Pi-Reti "Ayda On The Moon" kõrvarõngaid - nad on ju oma kohaga täitsa rahul. Ja OPI minilakid on klaasis lausa dekoratiivsed. 



Ah jaa ... Aastaid tagasi, kui elasin koos oma vanematega ja pidasin emaga toredat lilleaeda, oli kõigist lilledest minu lemmikuimaks hortensia. Tol ajal oli meil aias väike hortensiatega palistatud jalgtee ja tundsin igal õhtul koju tulles nende üle suurt uhkust. Kahjuks polnud toona hortensiaid, mis toas vastu peaksid. Seega oli suur minu üllatus, kui leidsin läinud nädalal Tallinnast ühest lillepoest just tubastesse oludesse mõeldud hortensiad. Ostsin esialgu vaid ühe (hind 15.60 eur) ja vaatan, kuidas ta kohaneb.  Ma armusin hortensiatesse kunagi ammu, kui vaatasin Hercule Poirot` müsteeriumi "Hädaoht End Houses". Just selles filmis oli samasugune hortensiatega palistatud kõnnitee, mille tegime emakesega ka oma aeda. Muide, minu hortensia sai koju jõudes ka nime - Magdala - inspireerituna ühest kurikaelast tütarlapsest, kes saatis filmis "Hädaoht End Houses" korda suuri ja väikseid nurjatusi.

Jaga kindlasti ka oma nippe, kus ja kuidas sina oma igapäevaseid ilutooteid hoiad?




FOTOD: Stella K. Wadowsky

Share:

Kommentaare ei ole

Postita kommentaar

© afäär | All rights reserved.